Valge hiire peensool

posted in: Varia | 0

On siiralt kahju, et teaduse arengu ja inimeste edukama ravimise nimel peavad paljud loomad surema. Inimesed püüavad olukorda leevendada rangete eetiliste nõuete ja „hea tava“ reeglitega loomkatsetele. Loodetavasti nii kõikjal maailmas, kaheldavalt siiski mitte igal pool. Paar valget laborihiirt jätsid seekord elu osaliselt meie koolitamise pärast. Ei protseduuri läbiviija ega teised pole selle üle rõõmsad, suhtutakse tõsiselt ja aupaklikult kui paratamatusse ning kasutatakse võimalikult paljut, mida siis surnud valgel hiirekesel õppesse või teadusse anda on.

Elundivannides/organivannides (organ bath) uuritakse kudede füsioloogiat ja farmakoloogiat – vastuseid keemilistele ühenditele või füüsikalistele teguritele (nt elektriimpulss). Meie jaoks eraldati hiire peensool, mille lõike kasutasime (soole) silelihaste kokkutõmbe uurimiseks vastusena metakoliinile. See aine on katseteks vähemsobiva atsetüülkoliini (ühe tuntuma neurotransmitteri) analoog, mis osaleb vahendaja-ainena närviimpulsi ülekandel. Lihtsalt öeldes, elundivanni lisatava metakoliini doosist oleneb lihaste kokkutõmbe tugevus, mida organivanni sensorite abil mõõta ja registreerida saab. Selliseid in vitro uuringuid on tarvis näiteks lihaseid lõõgastavate või nende kokkutõmmet suurendavate ravimite mõju ja õige doosi (või ka kõrvalmõjude) selgitamiseks. Niisugused katsed on eetiliselt vastuvõetavamad ja sageli odavamad kui in vivo katsed loomadega ning uue ravimi väljatöötamisel peavad need eelnema kliiniliste (inimestel) katsetuste etappidele.

Loomulikult peab elundivannis looma kudede eluspüsimiseks soodsa keskkonna: valmistama mitmesugustest sooladest füsioloogilise lahuse, tagama sobiva temperatuuri, varustama kudet hapniku ja süsihappegaasiga. LabMagister laboris saime seda kõike proovida. Keerukaim ja aeganõudvaim oli aga hoopis selle protseduuri „käsitöö“ – peensoolejupikeste kinnitamine alustele ja aparaadi sensorile. Seda tehti pisikese nõela ja niidi ning pintsettide abil.  On mõnevõrra hämmastav, et muidu nii moodne teadus eeldab kohati sellist näpuosavust ja ajakulu. Arvestades, et prekliinilised katsed on ravimi väljaarendamisel vaid üks osa, muutub järjest arusaadavamaks, miks need arstirohud siis nii palju maksavad.