Keeleõpetaja kui keeleõppija

posted in: Málaga | 0

Üldiselt on hästi teada, et me vajame keelt suhtlemiseks; et olulised on nii keeleteadmised kui oskus neid reaalses elus rakendada;  et keeleõppimine nõuab nii vaimset kui emotsionaalset  pingutust, ja et erinevad keeleõppijad eelistavad erinevaid meetodeid. Seetõttu õnnestub paremini selline koostöö, kus õpetaja ja õpilased saavad keeleõppest ühtmoodi aru.

Rääkigem motivatsioonist. Mõned  vajavad ladusat suhtluskeelt, et reisida ja võib-olla ka võõrsil veidi töötada. Teised õpivad peamiselt hea hinde saamiseks ja keeleeksami(te) edukaks sooritamseks. Kolmandad soovivad omandada akadeemilise kirjaoskuse, et jätkata õpinguid välismaa ülikoolides. Üks on selge – keeleõppe strateegia valitakse alati vastavalt eesmärgile.

Rääkigem ka  keeleõppe emotsionaalsest küljest. On suur vahe, kas keeleõppija piirdub vaid põhiteadmiste ja minimaalse sõnavaraga või ta eesmärgiks on meisterlik keelekasutus. Esimesel puhul piisab vaid mõnest kuust, et tuttavas olukorras enam-vähem toime tulla. Teisel puhul ilma vaimse pingutuseta ei saa. Kui keele õppimine tekitab negatiivseid tundeid, siis on üsna vähe lootust keel selgeks saada.

Teada-tuntud väljend „kordamine on tarkuse ema“ sobib väga hästi kirjeldamaks keeleõppe protsessi. Näiteks sorav kõne tähendab korraga mitut asja: laia sõnavara, veatut hääldust ja intonatsiooni, korrektset keelekasutust ning mõtestatud teksti. Algajale keeleõppijale on seda kõike liiga palju. Kuid ikka ja jälle (üle) korrates ning ohtralt harjutades on võimalik jõuda teadvustamata pädevuseni, kus kõneleja suudab oma mõtteid automaatselt väljendada.

Harjutamine võtab aega, aga keelekursused jäävad tihti liiga lühikeseks. Ka koolis toimub keeleõpe üsna lünklikult.  Seetõttu saavutavad alati paremaid tulemusi need, kes oskavad keelt iseseisvalt (edasi) õppida, ja kes on leidlikud keele praktiseerimisel erinevates suhtlussituatsioonides väljaspool formaalset keeleõpet.

Keeleõpetaja jaoks tähendab õppijakeskus  vajadust sügavuti mõista, kuidas keelt õpitakse. Isiklik keeleõppimise kogemus, arusaam õpimotivatsiooni mitmetahulisusest  ja tahe jõuda keele valdamiseni teevad keeleõpetajast nõudliku kuid toetava teenäitaja ka õpilastele..